Patrick Henry Bruce
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2020) |
| Patrick Henry Bruce | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Patrick Henry Bruce |
| Sündinud |
25. märts 1881 Long Island |
| Surnud |
12. november 1936 New York |
| Rahvus | ameeriklane |
| Tegevusala | kunstnik |
| Kunstivool | kubism |
Patrick Henry Bruce (25. märts 1881 – 12. november 1936) oli Ameerika Ühendriikide kunstnik, kelle peamiseks maalimisstiiliks kujunes kubism.
Viljakal loomeperioodil peamiselt Pariisis elanud Bruce lävis seal mitmete kuulsate kunstnikega. Tema õpetaja oli Henri Matisse. Ta kuulus rühmitusse, mida juhtis Robert Delaunay ning ta olevat ka Picassolt raha laenanud.[1] Bruce oli oma eluajal võrdlemisi kuulsusetu kunstnik. Lisaks antisotsiaalsusele oli tal probleeme ka depressiooniga. Ta hävitas tihti oma loomingut ning lõpetas elu enesetapuga.
Elu ja looming
[muuda | muuda lähteteksti]Noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Patrick Henry Bruce sündis 1881. aastal Long Islandil. Ta oli üpris jõuka neljalapselise pere kolmas laps. Bruce oli alles laps, kui pere kaks vanemat last noorelt surid. Hiljem kolis Bruce'i pere elama Richmondi, kus haigestusid nii Patricku ema kui ka isa, mistõttu jäi Patrick oma õega kahekesi.[2] 1897. aastal lõpetas Bruce keskkooli ning pidi pärast seda olude sunnil töötama, kuid õhtuti käis ta Richmondi kunstiklubis, kus tema õpetajaks oli Edward Valentine.[2] Patrick Henry Bruce'i kirjeldati kui tõsist ja pühendunud töötajat, kelle muljetavaldavad joonistusoskused avaldusid juba 20-aastaselt.[2] 21-aastaselt läks Bruce New Yorgi kunstikooli, õppides seal Robert Henri käe all. Noore Bruce'i elus mängis Robert Henri suurt rolli, andes talle vabaduse maalida täpselt nii nagu Bruce maailma näeb ning toonitades, et ei ole mõtet hakata kopeerima teiste suurmeistrite – Velasqueze ja Manet' stiile. Oma tugeva iseloomuga ja töökusega kujunes Patrick Henry Bruce'ist Henri innukaim ja parim õpilane.[3]
Pariis (1904–1912)
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Bruce oli Henri parim õpilane ja oleks tema juures saanud turvalist tööd, otsustas Bruce 1904. aasta jaanuaris Pariisi minna.[3] Ta ei läinud otseselt õppima ühegi Pariisi kunstniku juurde, vaid otsustas pigem just kogemusi ammutama minna. Tema kirjades Henrile on näha samuti lojaalsust endise õpetaja vastu, mis kajastub ka tema varajastes maalides, kus oli Henri mõju selgelt näha. Pariisis olles kohtab Bruce Leo ja Gertrude Steini, kelle pool oli ta sagedane külaline ning kes ühtlasi aitasid Bruce'il tutvuda Pariisis elavate kunstnikkudega.[4] Üheks nimekamaks Bruce'i uueks tutvuseks kujunes Henri Matisse, kes rajas 1908. aastal kooli, mille tegevusest ka Bruce osa võttis. Koolis olles arendas Bruce oma maalides fovistlikke värvilahendusi, mis oli selgelt Henri õpetustest tulenev.[4] Bruce'il oli komme oma maale signeerida, kuid mitte dateerida, mistõttu on tema arengut keerulisem jälgida.[4]
Olles Matisse'i kooli õpilane, hakkas Bruce'i teostes avalduma üha rohkem teiste kunstnike mõju, mida märkas ka Henri Matisse.[5] Bruce'i eeskujuks kujunes Paul Cézanne, kelle eriline värvikasutus ja struktuursed vormid avaldusid ka Bruce'i maalidel. Patrick Henry Bruce oli eelkõige natüürmortide maalija, kujutades oma maalidel lillemotiive ja vaase. Tihti olid maalid lohakalt teostatud, nii et kogu lõuend ei olnud värviga kaetud. Bruce uuris koolis palju eri värve, kuid ta jättis alati värvid puhtaks ning proovis neid omavahel hästi sobitada. Bruce'i teostes kerkib esile värvikompositsioon, nii et iga järgmise elemendi värv oleks eelmisega sobiv, mille tulemusel oleks nende värvide üleminek väga sujuv.[5] See muutis Bruce'i teosed võrdlemisi mosaiigilaadseks, kus erinevad puhtad värvitoonid moodustavad omavahel ühtse terviku. Tema maal "Maastik", mis äratas suuremat huvi laiemas publikus, viis ta kokku Robert Delaunayga, kes nägi Bruce'i teoses üha rohkem orfismi sugemeid.[6]
1905. aastal käis Bruce korra Ameerikas ning võttis endale sealt naise Heleni, kellega hiljem uuesti Pariisi naasis.[7]
Bruce ja orfism
[muuda | muuda lähteteksti]Tihedad sidemed Delaunayga aitasid Bruce'il liituda Delaunay väikese grupiga, mis keskendus orfismi arendamisele. Ta oli seal ainuke ameeriklane teiste Delaunay sõprade Guillame Appollinaire'i ja Blaise Cendrasi kõrval.[8] Koos uute sõpradega sai Bruce inspiratsiooni modernsest linnast, püüdes kujutada linna abstraktselt ja kubismi võtmes.[9] Ta ei maalinud enam nii palju natüürmorte, vaid kujutas eelkõige kompositsioone ja modernset linna ning paljude arvates muutus ta lausa liigagi abstraktseks.[10] 1913. aastal esitles Bruce Salon d'Automne'i (Sügissalong) näitusel kahte teost, mida oli erakordselt raske tõlgendada, kuid milles leidub nii kubismi kui orfismi jooni. Sellest tulenevalt hakkas Appollinaire Bruce'i maalimisstiili nimetama orfistlikuks kubismiks.[9] Bruce ja Delaunay suhtlesid tihedalt, nad peatusid tihti Delaunay juures, korraldades seal ka teiste orfismist huvitatud kunstnikega koosolekuid.[11] Bruce jäi Delaunay juurde, ta boikoteeris teisi rühmitusi. Sel ajal töötas Bruce ka kohalikus ajalehes fotograafina ning harrastas koos Delaunayga võistlustantsu.[12]
35-aastaselt oli Patrick Henry Bruce'ist saanud väljakujunenud stiiliga kunstnik.[12] "Kompositsioon III" puhul kerkib hästi esile tema oskus analoogseid värvitoone harmooniliselt suhestada ning ühtlasi tekitas ta ses teoses lummavaid kontraste, pannes kõrvuti karmiinpunased ja sügavrohelised värvid. Bruce kasutas kõikides oma kompositsioonides musta ja valget värvi.[13] Patrick Henry Bruce nõudis endalt väga palju ning seepärast maalis ta oma töid üha ja üha üle.
Esimese maailmasõja ajaks jäi Bruce Pariisi. Bruce ei läinud koos teiste sõprade ja kunstnikega vabatahtlikult sõtta. Sõjakeerises hukkusid paljud tema sõbrad, sealhulgas ka Appollinaire ning tema lähedane ameeriklasest sõber Arthur B. Frost sai haavata ja kolis tagasi Ameerikasse.[13] Ent sellele vaatamata sai Patrick Henry Bruce'ist Pariisi kubismi arendajajaid, keda nimetati veel ka kubist-futuristiks.[14] Pärast maailmasõja lõppu hakkas ta uuesti maalima natüürmorte, kuid sedapuhku geomeetrilises laadis. Neid teoseid esitles ta 1919. aasta Salon d'Automne'il, kus ta sai mitte just väga head tagasisidet. Külastajad nimetasid tema teoseid "teaduslikeks taiesteks" ning kõige paremal juhul võis tema teoseid pidada "huvitavateks."[15]
1919. aastal suri Bruce'i hea sõber Arthur B. Frost Ameerikas tuberkuloosi, mis andis Bruce depressiivsusele tugeva tõuke. Samal ajal läks ka tema naine Helen nende 12-aastase lapsega tagasi Ameerikasse, jättes Patricku üksinda Pariisi.[16]
Hilisperiood
[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud kriitikud olid Bruce'i kubistlike teoste suhtes pigem skeptilised või siis üldse negatiivsed. See mõjus Bruce'ile halvasti. Olles juba nooruseeas suhteliselt antisotsiaalne, andis negatiivne tagasiside Bruce'ile väga kõva tõuke depressiivsusele.[17] Bruce hakkas oma teoseid põletama ja hävitama, nimetades neid "rumalateks". Depressiooni tulemusena oli tal perioode, kus ta ei maalinud üldse. Ent sellele vaatamata maalis Bruce kubistlik-futuristlikke maale, kujutades taiestel eelkõige geomeetrilisi natüürmorte. Üha rohkem hakkas ta kujutama klaasi kõrrega, vaase lilledega ning ka juustu.[18] Bruce, kes oli järjest rohkem hakanud enesesse sulguma, ei leidnud enam abi ka sõpradelt, kelle kunsti suhtes muutus ta väga kriitiliseks.[19]
Kuivõrd ta oli väikese antiigipoe omanik, mõjutas majanduskriis ka teda, jättes Bruce'i ilma klientidest ja surudes ta sügavamasse majanduslikku kitsikusse, mis päädis sellega, et Bruce pidi uhkuse alla neelama ja õelt raha laenama.[20] Lisaks halvale majanduslikule seisule olid tal ka kõhuprobleemid, mis süvendasid tema depressiooni veelgi. Olles üksinda ilma sõpradeta ja rahata Pariisis, polnud tal mingit muud väljundit kui tegevusetult Louvre'is ringi käia, mistõttu hakkas ta mõtlema ka enesetapumõtteid.[20]
1936. aasta augustis naasis ta New Yorki, mis tundus talle kui põrgu. Ta leidis, et ameerika inimestel pole hinge. Masenduses sellest, et õde peab teda üleval pidama, tegi Bruce 12. novembril enesetapu, võttes veronaali üledoosi (selle unerohu oli ta Pariisist kaasa võtnud).[21]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Agee, Rose 1979: 1
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Agee, Rose 1979: 13
- ↑ 3,0 3,1 Agee, Rose 1979: 14
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Agee, Rose 1979: 15
- ↑ 5,0 5,1 Agee, Rose 1979: 16
- ↑ Agee, Rose 1979: 19
- ↑ Hilton Kramer (17. juuni 2002). "Patrick Henry Bruce, Forgotten Modernist Influenced Matisse". Observer. Vaadatud 17. detsember 2019.
- ↑ Cooper 1995: 104
- ↑ 9,0 9,1 Agee, Rose 1979: 20
- ↑ Golding 1968: 39
- ↑ Golding 1968: 36
- ↑ 12,0 12,1 Agee, Rose 1979: 21
- ↑ 13,0 13,1 Agee, Rose 1979: 25
- ↑ Agee, Rose 1979: 26
- ↑ Agee, Rose 1979: 27
- ↑ Agee, Rose 1979: 65
- ↑ Agee, Rose 1979: 28
- ↑ Agee, Rose 1979: 30
- ↑ Agee, Rose 1979: 88
- ↑ 20,0 20,1 Agee, Rose 1979: 89
- ↑ Agee, Rose 1979: 90
Muud allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Agee, William C., Rose, Barbara (1979). Patrick Henry Bruce: American modernist. New York: The Museum of Modern Art.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - Golding, John (1968). Cubism: a history and an analysis, 1907–1914. Boston: Boston Books & Art Shop.
- Douglas Cooper (1995). The Cubist Epoch. Viin: Phaidon Press.